31/12/2024
„Homne ei ole kirja pandud, ütleme kergendust otsides, homne ei ole nagu see lause, mida saad vaid lugeda ja mis haarab su vooluna kaasa, sõna sõna järel kuni kõige viimase, teadmata sõnani; homne ei ole kirja pandud, kordame, homne on nagu see lause, mida saad vaid edasi lugeda, kuid niimoodi öeldes unustame kõige tähtsama: et ka see lause ei ole veel kirja pandud, hetk tagasi ei olnud seda kirja pandud, seda ei ole lõplikult kirja pandud, kuniks ma kirjutan seda sõna ja siis seda järgmist sõna valgele lehele, mis on nagu puhas aas, mis ootab, et sellel traavi lastaks; ja sel põhjusel, sellepärast et ka see lause ei ole veel kirja pandud, võin kirjutada siin ja praegu, et homne ei ole kirja pandud; võin kirjutada, et meie oleme eilne homne, võin kirjutada, et tulevik on soov ja samal ajal mälestus; võin kirjutada, et on lausumisi, mis teevad tegusid; võin kirjutada, et mitte pimedus, vaid üksindus on see, mis muudab öö hirmutavaks; võin öelda, et üks lamp ei saa valgustada tervet ööd, kuid on piisav, et sellest läbi tulla; ja ma võin kirjutada viimase sõna ja see sõna ärgu olgu valu ega üksindus, see viimane sõna olgu, jah, tõepoolest, lootus.“ (Isaac Rosa)
Üks ilusaid sündmusi 2024. aastas oli „Õnneliku lõpu“ autori, Hispaania kirjaniku Isaac Rosa kevadine külaskäik Eestisse, kui ta osales Prima Vista festivalil ja kohtus lugejatega ka Tallinna Ülikoolis. Suure Futuroloogilise Kongressi esinejana paluti Rosal kirjutada üks lause tuleviku kohta – selline see lause oli. Soovime teilegi õnnelikku aasta lõppu ja lootusrikast tulevikku! ❤️
#2024