Akadeemia

27/03/2024

3. numbri iukirjanduse osas pakume tutvumiseks katkendi 2024. aasta Prima Vista ühe peaesineja JULIA von LUCADOU romaanist "Kõrghoonesukelduja" (tlk Anne Arold). Jaak Tomberg kirjutab järelsõnas nii: „Filmi- ja teletööstuse taustaga Saksa kirjaniku Julia von Lucadou (snd 1982) düstoopiline esikromaan "Kõrghoonesukelduja" (Die Hochhausspringerin, 2018) kujutab omamoodi „täiuslikku“ jälgimiskapitalistlikku tulevikuühiskonda. See on ühiskond, kus inimene on sisimas väärt alati täpselt samapalju kui tema tulemusnäitajad ning kus äärmusliku tõhususastmeni väljaarendatud kõikvõimalikud jälgimis- ja võrdlemistehnoloogiad on rakendatud ainiti parema sooritustulemuse saavutamise teenistusse.“
Kodumaisest loomingust avaldame PEETER ILUSA poeesiat.

20/03/2024

1953. aastal kirjutatud artiklis väidab Willard Van Orman QUINE (kolmandasse Akadeemia numbrisse tõlkinud Anto Unt), et kui tahetakse kvantifitseerida modaalsete kontekstide sisse, siis on ilmselt vaja tagasi pöörduda aristotelliku essentsialismi juurde. Kuivõrd essentsialism on vastuvõetamatu, siis kvantifitseeritud modaalloogikast peab loobuma — sellised modaalsed mõistetel nagu „vajalik“ ja „võimalik“ ei ole teaduses vastuvõetavad. Loogiliste modaalsustega kaasnevad hädad tulevad kaasa ka atribuutide tunnustamisega (vastandatuna klassidele). Väljend „atribuut olla nii ja nii“ on osutuslikult läbipaistmatu. Niisiis näitab Quine veenvalt, kuidas modaalsed laused, atribuudi- ja propositsioonitermid on vastuolus mitteessentsialistliku arusaamaga universumist, aga tuleb meeles pidada, et sellise vastuolu tekitavad need väljendid ainult neisse sisse kvantifitseerimisel, s.t kui nende ette pannakse kvantor ja nad ise sisaldavad kvantifitseerimismuutujat. Enamik loogikuid, semantikuid ja analüütilisi filosoofe, kes räägivad vabalt atribuutidest, propositsioonidest või loogilistest modaalsustest, ei suuda märgata, et seeläbi vihjavad nad metafüüsilisele positsioonile, mida nad endale vaevalt andestaksid.

13/03/2024

JÜRI VIIKBERG, HELDUR SANDER ja RAIVO KALLE otsivad 3. numbris vastust kolmele üldisele uurimisküsimusele: millised
"Saksamaa"- ja "saksa"-täiendiga puunimetused
levisid kirjanduses ja rahvasuus ning kui kaua nad käibel olid; kuidas "Saksamaa"- ja "saksa"-täiendiga võõrpuuliike (nende introduktsiooni ajal), samuti eksootilisi puuvilju ja apteegidrooge on meie keeles tutvustatud ning kuidas ja miks sellised nimed hiljem muutusid; mis motiividel "Saksamaa"- ja "saksa"-täiendiga nimesid puudele pandi ja kas need olid levinud ka naaberrahvastel ning sugulaskeeltes. Nagu selgub, liigitati 18. sajandil (esmateated 17. sajandist) „Saksamaa puudeks“ külmakartlikke liike, mida pidi külmal perioodil kasvatama kasvuhoones või potitaimena. Seega võisid need Saksamaa-nimed levida eestlaste kaudu, kes kasvuhoonetes taimi hooldasid. Võõrliikidele pandi nimesid nende sarnasuse tõttu mõne kohaliku liigiga, lisades ette „Saksamaa“, olgu selleks kuusk, pihlakas, paju vm. Hiljem asendati need Saksamaa-nimed sageli tõlkelaenudega saksa taimenimedest. Üksikjuhtudel võidi võõrpuuliigi nimetus laenata mõnest soome-ugri keelest (nt nulg mari, toompihlakas soome keelest) või loodi uus algupärane nimi (nt lehis). Isegi veel 20. sajandil võis rahvas mingile oma kultuuris teistmoodi puule, mis meenutas kohalikku puud (nt pihlakas, Sorbus), panna spontaanselt ette „Saksamaa“, ja uus puunimi oligi loodud. "Saksamaa"- ja "saksa"-täiendiga taimenimetusi on kõige rohkem eesti ja soome keeles; meil kattuvad nulg, pöök, lehis, leeder, kreeka pähklipuu, pappel, pooppuu ja harilik pihlenelas; teistest sugulaskeeltest kattuvad meil vadja keelega lehis ja hõberemmelgas ning isuri, liivi ja ingerisoome keelega lehis. Rahvalauludes võidi aga "saksa"-nimega tähistada hoopis midagi saksikut, s.t toretsevat, paremat või nooblimat (nt saksa õun ja saksa mari tütarlapse kohta), mitte aga võõrliike sõna otseses mõttes.

08/03/2024

3. number algab aga Kanada ja Ameerika Ühendriikide astrofüüsiku-astronoomi JIM PEEBLESI tervitusega Jaan Einastole tema 95. sünnipäeva puhul 23. veebruaril (tlk Antti Tamm), kajastades lühidalt kahte mitmekordset avastust: nimelt et enamiku universumi massist moodustab tumeaine ja et universumi praegust paisumiskiirust määratleb suuresti Einsteini kosmoloogiline konstant. Mitmekordsus seisneb selles, et mõlemale teadmisele panid aluse Jaan Einasto ja Jim Peebles’i teadlasrühmade teineteisest sõltumatud uuringud pool sajandit tagasi.

Palju õnne kolleegiumiliikmele tagantjärelegi!

08/03/2024

Valmis on märtsinumber
ning siin jõuab lõpuni JAAN SOOTAKI kolmes osas ilmunud käsitlus nõukogude kriminaalõiguse kehtestamisest Eestis esimesel nõukogude aastal 1940/1941.
Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi 17. juunil 1940. Nõukogude võimu kehtestamise järel hakkas Eesti NSV-s kehtima ka nõukogude õigus. Uus kohtusüsteem oli loodud 1941. a alguseks, samaaegselt korraldati ka kursusi uues kohtu- ja prokuratuurisüsteemis tööle hakkavate ja uuele võimule ustavate juristide koolitamiseks. Ilmus kriminaalõiguse tõlkeõpik, mille sisu oli suuresti ideologiseeritud. Esialgu tehti täiendused veel kehtivasse Eesti Vabariigi kriminaalseadustikku (näiteks spekulatsiooni koosseis), samuti võeti vastu juba Nõukogude Liidus kehtivad üksikseadused. 16. detsembril 1940 kehtestati Eestis tagasiulatuvalt Vene NFSV 1926. a kriminaalkoodeks ning alates 1. jaanuarist 1941 Vene NFSV kriminaalprotsessi koodeks. Eestis kehtestati ka NSV Liidu kurikuulus 7. augusti 1932. a määrus sotsialistliku (riikliku ja kooperatiivse) vara kaitseks, mis oli ametlikult mõeldud kulakluse kui klassi vastu võitlemiseks, kuid laostas tegelikult Nõukogude Liidu põllumajanduse. Praktikas seda määrust aga Eestis ei kohaldatud tõenäoliselt põhjusel, et võitlus kulaklusega ei olnud esialgu veel nõukogude võimul kavas — põllumajanduse sundkollektiviseerimine ja maaelanike massiline küüditamine Venemaale toimus alles pärast sõda, 1949. aastal. Kokkuvõtvalt võib öelda, et 1941. a juulikuuks oli nõukogude õigus Eestis kehtestatud ja see hakkas toimima. Kogu süsteem varises seoses sõja ja Saksa okupatsiooniga 1941. a suvel kokku, kuid käivitati uuesti nõukogude okupatsiooniga 1944. a ning kestis Eestis kuni taasiseseisvumiseni 1991. aastal.

29/01/2024

5. sajandi teisel ja 4. sajandi esimesel poolel enne meie ajaarvamist oli kreeka kultuurielu niivõrd pöördeline ja intensiivne, et sellest on hakatud rääkima kui kirjalikkuse revolutsioonist. Hakkas kujunema ka uut tüüpi haridussüsteem, mille klientideks oli laiem noorukite ring, kes said hariduse toel sotsiaalselt edeneda ka ilma päritud perekondlike sidemeteta ja võrreldes aristrokraatliku süsteemiga oli tasu eest avatud kõigile. Seda teisenemist kandsid uuendusmeelsed intelligendid, filosoofid või kirjamehed, keda oleme harjunud nimetama sofistideks. Tänapäeval tähistab „sofist“ eeskätt ühe konkreetse filosoofiakoolkonna liikmeid või osutab pettejäreldusi tegevatele targutajatele.
Antiikajal sofistide vastu tehtud etteheidetest toob Janika Päll välja eeskätt kõnelemise ja väitlemisega seonduva. 1) Orienteeritus eeskätt edule väitluses (veenmisele), millega kriitikute väitel kaasnes kas täielik huvi puudumine tõe vastu, arvamuse (δόξα, doxa) eelistamine tõele või koguni tõe väänamine. 2) Tõeotsingute hülgamine naudingute kasuks ja meeldimispüüd või keskendumine kohtuasjadele — mõlemaga seostub orienteeritus omakasule ja etteheited tasu võtmise parast. 3) Orienteeritus kirjale ja kirjutamisele. Tehnilisus ja uuenduslikkus uuenduslikkuse pärast.

Niisuguse negatiivse fooni kujundasid professionaalsete sofistide vastased ja konkurendid, kelle seast mõjukaimad olid Platon ja Aristoteles, ent samu seisukohti väljendab ka Janika Pälli tõlgitud Isokratese kõne "Sofistide vastu". Kuigi juba antiikajal klassifitseeriti Isokrates kõnemeeste, mitte filosoofide hulka, paistavad tema kõnedes esitatud moraalifilosoofilised ja riigikorda puudutavad seisukohad üsna lähedased Platoni omadele. Isokratese elus toimus pööre 391.–390. aastal eKr: siis avas ta oma retoorikakooli (tollal ei olnud retoorikaõpetus veel lahutatud filosoofiast) ja avaldas kõne "Sofistide vastu", mida võib pidada ka tema pedagoogiliste põhimõtete esimeseks avalduseks. Aga selgeimalt avalduvad Isokratese pedagoogilised vaated kõnes "Vahetusest", milles esitatakse niinimetatud Isokratese hariduse tuum: ta peab olulisimaks õpilase annet ja töökust harjutamisel, millele lisandub kolmandana õpetaja juhendamine ja moraalne kasvatus, mis peab silmas eelkõige ühiskonnale olulist.

24/01/2024

Eksitav e-kirjaaadress kaane siseküljel kuni viimase ajani.

Kogemata on jäänud ajakirja esikaane siseküljele toimetuse üldaadress, kus adressaadiks on Akadeemia ise. Seda üldaadressi me aga juba mõnda aega ei kasuta. Kontaktivõimalus on otse inimestega igaühe e-aadressi kaudu -- vt https://www.akad.ee/toimetus/.

Toimetus peatoimetaja: Toomas Kiho – [email protected] tegevtoimetaja: Indrek Ude – [email protected] universalia: Jaan Kangilaski – [email protected] humaniora, socialia: Mart Orav – [email protected] naturalia: Kalle Hein – [email protected] keeletoimetaja: Triin Kaalep – tri...

17/01/2024

Aastauhinnad -- Akadeemia 2023

Toimetus on teinud kokkuvõtted kolleegiumiliikmete eelistustest ning aastaauhinnad jagunevad nii:

🔸 universalia kuldauhind: Joonas Hellerma, "Minerva öökulli lendutõus: Eeskõne Hegeli "Õigusfilosoofia põhijoontes"" (nr 1)
🔸 humaniora kuldauhind: Mati Laur, "Rasedusest hoidumine 18. sajandil Liivimaa talurahva hulgas" (nr 10)
🔸 socialia kuldauhind: Jüri Saar, "Tsivilisatsioonide taastulek" (nr 12)
🔸 naturalia kuldauhind: Arvo Teringi kaks artiklit Carl Espenbergist (nr 2--4)

🔷 hõbeauhinnad: Henrik Sova (nr 12) ja Leho Lamus (nr 2) universalias, Jaak Jõerüüt (nr 11) ja Andreas Johandi (nr 1) humanioras, Anu Realo (nr 3) ja Üllar Peterson (nr 4) socialias ning Heldur Sander (nr 9-10) ja Rein Teesalu (nr 7) naturalias

🔸 tõlkeauhind: Ene-Reet Soovik, kes tõlkis inglise keelest Henry Millerit (nr 4)
🔸 kunstiauhind: Kaido Ole, maalid (nr 12)

15/01/2024

Mustvalget pisut krobelist tänavu poeriiulitelt otsitagugi

30/12/2023

Läbi kaheksa küsimuse ja JÜRI TALVETI põhjalike vastuste uurib MERILI KOTTA usutlus 12. numbris Eesti esimese hispaania-eesti sõnaraamatu koostamise tagamaid, vaadates tagasi okupeeritud Eesti 1970. ja 1980. aastate keskpaiga kultuurimaastikule. Huvi selle tol ajal vähe tuntud, ent kultuuriliselt rikka „uudismaa” vastu äratasid Tartu ülikooli avaralt mõtlevate prantsuse ja inglise filoloogiatudengite seas eelkõige inglasest romaani filoloogi Arthur Robert Hone’i ja tema õpilase Urve Martinsoni hispaania keele loengud, mida nad andsid väljaspool ametlikku õppekava. Ehkki tsensuuri oludes, kerkisid nii esile eestlastest tõlkijad, kes kirjutasid oma tõlgetele ka saateesseid. Tõlkijate hulgas kujunes kõige pühendunumaks hispaaniakeelse kirjanduse uurijaks Jüri Talvet. Kunagistele loengutele ja iseseisvalt õppimisele lisaks aitas sõnaraamatut koostada veel mitu tegurit: muude keelte oskus, nendes loodud sõnaraamatud, mida sai võtta aluseks, isiklikud kontaktid ja kirjavahetus välismaaga. Kui sõnaraamatu algkäsikirja koostajad — Imbi-Reet Kaasik, Rina Ombudo, Ilmar Sulsenberg ja Jüri Talvet — lähtusid hispaania-vene sõnaraamatust, siis Talvet hilisema toimetajana ja täiendajana koos Ruth Liasega võttis aluseks inglise-hispaania ja hispaania-inglise sõnaraamatu, mis saabus talle postiga Suurbritanniast, ja hispaania seletava sõnaraamat-entsüklopeedia, mis saadeti talle Norrast. Lisaks olid tema töölaual Saagpaku eesti-inglise sõnaraamat, "Võõrsõnade leksikon" ja teised seletussõnaraamatud nagu Hispaania Kuningliku Akadeemia oma. Ehkki iga sõnaraamatut saab lõputult täiendada, täitis siin vaadeldav pikaaegse lünga Eesti kultuuris, tõstis hispaania keele teiste Lääne-Euroopa (ning maailma) keeltega võrdsele tasemele ja lõi kaudselt ka soodsama pinnase hispaania filoloogia eriala asutamiseks Tartu Ülikooli.

25/12/2023

12. numbris

16/12/2023

DETSEMBRInumbris pakub JAN KAUS välja mitmesuguseid viise, kuidas prügist mõelda. Ta jätab kõrvale metafoorsed tähendused, keskendudes prügile kui ülejäägile, mida on keeruline hävitada või mis hävib väga pika aja jooksul. Kui püüda määratleda prügi tarbijalike suhete kaudu, mis prügi ülepea tekitavad, siis pole raske märgata, et prügi pole lihtsalt ülejääkide kogum, vaid selles kehastub ka suhe ülejääke tekitava protsessiga, teisisõnu tootmisega. Ülejäägiks saamine on toodetud esemesse juba eos sisse kodeeritud. Kõikehõlmava tootmise vastand on bioloogiliste, elavate organismide kogum — „kooslus“, vaade, mis võimaldab määratleda loodust kui ammendamatut, täiuslikku sidusust. Kuid paraku põhineb inimkonna heaolu looduslike koosluste kasutamisel tootmises — ammendamatuse ammendamisel. Tootmise kasvav, palavikuline intensiivsus süvendab autoris üha enam kahtlust, et varasem arusaam loodusest kui ressursiallikast on ise ammendumas. Ja järelikult pole tootmine suunatud mitte ainult koosluste ammendumise, vaid paratamatult ka iseenda ammendumise poole. Nõnda põrkuvad kaks suure haardega köitvat lugu: üks jutustab igast elusorganismist kui kompleksse siseelu ja tiheda seosevõrgustikuga väljast, teine räägib sellest kui objektistatud ressursist, toorainest või tööjõust, mis võimaldab toota teisi objekte või esemeid ja nende kaudu üha viimistletumat heaolu; see räägib “toormaterjalist tootmise tarvis”. Inimkonna saatus tundub juba sõltuvat sellest, kumb lugu lõpuks peale jääb. Kui viimane, siis võib prügi osutuda ainsaks inimtekkeliseks entiteediks, mis jätkab kasvamist pärast ühiskondliku sidususe ja majandusliku heaolu kadumist.

16/12/2023

Keskkond, kestvus, inimene, oskused, elu... Mis kestab, kuidas kestaks...
Nii 11. kui 12. numbris.

PRIIT-KALEV PARTSi artiklit NOVEMBRInumbris võiks nimetada ka kestlikkusejärgse ajastu taaspärismaistumise manifestiks. Stabiilse kliimaga holotseen, põllumajanduse ja tsivilisatsioonide eeldus on lõppenud. Oleme triivimas ebastabiilse kliimaga saunaplaneedile. Autor väidab, et käesoleva olukorra mõtestamiseks tuleb loobuda progressidoktriinist. Praeguseks teame, et ajaloost pole ette näidata ühtki teadusliktehnilist, valgustusaadetel põhinevat kestlikku kultuurisituatsiooni. Põliskultuuridel pole samuti kestlikkus alati välja kukkunud, kuid neil on siiski ette näidata ka hulgaliselt õnnestumisi. Samas kihab ajalugu näidetest, kus endised riigirahvad on tsivilisatsiooni eest pakku läinud ja saanud pärismaalasteks. Näiteks Kagu-Aasia mägipiirkonnas Zomias elab meie päevilgi hulk pärisrahvaid, kellest paljude kohta on teada, et nad põlvnevad riigipõgenikest. Meil tuleb kliimakaosega kohanemiseks üles otsida ja leiutada eestlaste kui maarahva „sünnisõnad“, s.t lokaalne epistemoloogia ja kohakultuuri ökoloogiline tundlikkus, mida autor nimetab parandmajanduseks. Parandmajandus ei tähenda, et parandame ära ja siis läheme tavabisnisega edasi. See ei tähenda ka seda, et delegeerime taastamistöö spetsialistidele ja siis läheme tavabisnisega edasi. Imperialistlik progressiüritus tuleb päriselt lõpetada. Tuleb päriselt hakata maa eest hoolitsema ja põlvest põlve hoolitsema jäädagi, saada pärismaalaseks. Parandmajanduse võib kokku võtta kolme sõnaga: toit, puit ja kiud. Parandmajanduse esmaseks ülesandeks on siduda Eesti mulda maksimaalselt vett, süsinikku ja toitaineid. Põllumajandus peab liikuma metsaaianduse ja suunas, sest kündmata mullas on süsinik põlengute ja supertormide eest kõige paremini kaitstud. Maastik tuleb kujundada mosaiiksemaks, et tormide ja tulvade riskid ning põlengute ja taudide levik oleks paremini piiratud. Maastikud tuleb valdavalt kujundada kirjuks puisniidulaadseks söögisavanniks. Lõpetuseks pakub autor välja nimekirja fotosünteesil ja lihasjõul toimivaid ning mulda loovaid äriideid, mis kombineerivad komposteerimist ning taime- ja loomakasvatust tehnilisemat laadi oskustega.

15/12/2023

Kolleegium arutleb ning annab nõu, toimetajad ja mõni autor tutvustavad plaane.

06/12/2023

Enne 11. numbris ilmunud artikli tuuma, diskursiivse religiooniuurimise kontseptsiooni, tutvustab KOCKU von STUCKRAD religiooniuurimise kitsaskohti (tlk Aldo Randmaa), milleks on „representatsiooni kriis“, „vaatleja situatiivsus“ ning „essentsialismi ja relativismi dilemma“, ja loomulikult tuleb siinkohal silmas pidada, et pole tegemist teoloogilise probleemiasetusega.
Varauusaegse teaduse tuules tuli ajaloouuringutes käibele tõe vastavusmudel: reaalsus ja loodus peegelduvad teaduslikus kirjelduses, vaja vaid leida „õiged sõnad“. Alates 17. sajandist on seda teadusparadigmat üle kantud ka muudesse kultuurivaldkondadesse, kaasa arvatud historiograafia, millega kaasneb juba ka viide teisele paradigmale — historismile. See uudissõna viitab eeldusele, et ajalookirjeldus muudab ajalooprotsesside varjatud mehhanismid nähtavaks. 19. sajandi religiooniteooriaid ei saa jätta arvestamata sellise paradigmaga, sest need kõik kasutavad evolutsiooni- ja arengumudeleid, olgu nende sisemised erinevused millised tahes. 20. sajandil loobuti mõlemast paradigmast. Representatsiooni kriis on seotud ühe teise nüüdisteaduse probleemiga, nimelt situatiivsuse tingimusega ja enam mitte objektiivse vaatleja mõjuga. Aga kui teaduse ja ajaloo väited ei ole enam ühendatud maailma ja reaalsusega, vaid teiste väidetega, kaasaja diskursusega, „tunnetuslike kirgede“ ja „moraaliökonoomikaga“, siis ei paku esmast huvi enam meie teooriate ja kirjelduste „tõde“, vaid nende kehtestamistingimused. Kolmas probleem on seotud „ajaloo“ tähtsusetustamisega viimase aja teoorias ja meetodites. Näib, nagu peaksime vaatama tõtt veel ühe dilemmaga: me kas käsitame ajalugu ja traditsiooni kultuuri juhtivate jõududena ja satume nende ontologiseerimise ohtu või siis valime sattumuslikkuse teooria ning riskime sellega, et meil jääb kahe silma vahele see keskne roll, mida kultuuris ja identiteedi kokkuleppimises etendavad ajaloo ja traditsiooni konstruktsioonid. Autor väidab, et nende hädadega toimetulemiseks peaksime uurima religioone kui kommunikatsiooni ja tegevuse süsteeme, mitte kui (verifitseeritamatute) uskumuste süsteeme. Selle asemel et püüda mõista usklike sisemisi vaimuseisundeid — mis tegelikult ei allu üldse teaduslikule kontrollimisele —, peaksid religiooniuuringud huvituma ainult religioossete propositsioonide avaliku ilmnemise eritlemisest. Kasutusse tuuakse „diskursuseväljade“ mõiste, tähistamaks nii erinevate kultuuriareenide sidusust kui ka neis toimivate uurijate „rekursiivset“ osalust. Metateoreetilise instrumendina muudab „diskursuse“ ideaaltüüp nähtavaks mitmesed vaatenurgad religiooninähtustele ja — ehkki tuleb tunnistada analüüsi etnotsentrilisust ja sattumuslikkust — võimaldab kirjeldada pika kestusega traditsioone.

04/12/2023

11. numbrist
MAREK TAMM uurib oma tekstoloogilist sünnikaarti, seda teoste konstellatsiooni, mille mõjuväljas inimesed ilmavalgust näevad. Nii neid, mis võivad rusuda „mõjuängi“, aga peamiselt ikka „tekstimõnu“ jagavaid. On huvitav, et mõlemad mõisted sõnastas Harold Bloom essee autori sünniaastal 1973. Aga töisem võlu ja valu sai autorile osaks Barthes’i "Tekstimõnu" (Le plaisir du texte, 1973) tõlkimisel. Barthes’i lugemine täitis teda toona eufooriaga, tema tekstid lõid vabadust, mis sobis kokku 1990ndate vaimuga. 1973. aastal ilmunud raamatute riiuliga ikka endiselt jätkates meenutatakse lapsepõlvelemmikuid: Jaan Rannapit, Aino Pervikut ja Jaan Krossi — aga siis ilmus ka Walt Disney "Piilupart, Miki ja teised". Esteetilise taju ergastajatest kerkib esmalt esile Loomingu Raamatukogu, eriti Fernando Pessoa luulevalimik (tlk Ain Kaalep), ajaloohuvi tekitasid prantsuse medievalistid, nagu Georges Duby ja Jacques Le Goff. Tamme kolmas varane paleus on Emmanuel Le Roy Ladurie, keda peab üheks meie ajastu kõige mitmekülgsemaks ja põnevamaks ajaloolaseks. Eesti ajalooteaduses nimetab ta 1973. aastat annus mirabilis’eks — lugejate kätte jõudsid Enn Tarveli ja Sulev Vahtre väitekirjad. Tamme enda huvidele seisis siiski lähemal kolmas 1973. aastal ilmunud ajalooteaduslik tähteos, Paul Johanseni ja Heinz von zur Mühleni "Sakslane ja mittesakslane keskaegses ja varauusaegses Tallinnas". Eriliselt on Tamme ajalooteadvust kujundanud Hayden White’i "Metaajalugu: Ettekujutus ajaloost 19. sajandi Euroopas" (esmatrükk ikka 1973). Ajalugu käsitlevat White “sellena, mis ta kõige ilmsemalt on — see tähendab verbaalse struktuurina narratiivse proosajutustuse vormis [---]„. Ja lõpus antakse au Juri Lotmanile, kelle loengud olid üks peamine põhjus Tartusse õppima minekuks — kultuurisemiootika pandi idanema Tartus 1973. aastal, sünnidokument, kuulsad "Kultuurisemiootika teesid" koostati Boriss Uspenski korteris Moskvas 1973. aasta suvel.

03/12/2023

JÜRI SAARE 12. numbris ilmuva essee eesmärk on meenutada Samuel P. Huntingtoni, kelle tegi ülemaailmselt tuntuks 1993. aastal ilmunud artikkel „Tsivilisatsioonide kokkupõrge?”. Ta tugines oma tsivilisatsioonidehüpoteesis Emile Durkheimile (1858–1917) ja Marcel Maussile (1872–1950), kellele tsivilisatsioonid tähendasid eelkõige teatava moraalilaadiga keskkondi, mis hõlmasid rahvaid, kus iga üksik rahvuskultuur oli vaid ühe ja sama terviku avaldumise erivorm. Huntingtoni käsituse aluseks oli arusaam, et tsivilisatsioonid on püsivalt, objektiivselt ja tegelikult olemas, nad pole illusoorsed nähtused. Tsivilisatsioonide piirid, erinevalt riigipiiridest, on harva täpselt määratletud, kuid sellegipoolest reaalsed, tegelikkuses eksisteerivad. Näiteks üsnagi selge geograafiline ja mentaalne piirjoon (nn Huntingtoni joon) lahutab juba sajandeid Euroopas läänekristlikku tsivilisatsiooni õigeusklikust (peamiselt veneõigeusklikust) ja islami tsivilisatsioonist ning on mingitel aegadel rohkem, teistel vähem langenud kokku riigipiiridega. Aga et tsivilisatsioonid on Huntingtoni järgi kultuurilised, mitte poliitilised üksused, siis ei taga nad korda, ei kehtesta seadusi, ei pea sõdu ega läbirääkimisi. See on väga oluline arusaam jahutab maha näiteks idee tsivilisatsioonide sõjast, mis kuulub otsapidi vandenõuteooriate valdkonda. Samuti põrmustab see paljasõnalised üleskutsed „tsivilisatsioonide dialoogiks“, mille tagant enamasti pole keeruline näha mõne riigi juhtkonna ambitsiooni asuda tegelema üleilmse lepitamisega, hakata omalaadseks maailmakohtunikuks. Samuel Huntingtoni ideed, mida arvamusliidrid, poliitikud ja sotsiaalteadlased on palju kritiseerinud ning mis olid justkui varjusurmas, ilmutavad rahvusvahelise elu tõlgendamisel taaskord hämmastavat elujõudu, leiab essee autor. Rääkides strateegilisest mõtlemisest ja planeerimisest võib ainult geopoliitiline käsitus pretendeerida samale kontseptuaalse mõtlemise tasemele. Saar rõhutab, et läänelik maailmapilt ja lähenemine pole ainuvõimalik ega ilmeksimatu ning nii mõnigi mentaalne „mäda õun“ on just läänemaist päritolu. Näiteks postmodernsuse pidamine ülimaks enesetunnetuse arengujärguks, mil maailmas kaovad kõik senised kultuurilised ja tsivilisatsioonilised eraldusjooned, osutus olevat ilmselge tupiktee. Senine Teise maailmasõja järgne rahvusvaheline elukorraldus käriseb praegu õmblustest paljuski seetõttu, et pole piisavalt tõsiselt suudetud arvestada maailma kultuurilise mitmekesisusega. Kui rääkida maailmakorrast, siis selle püsimine on võimalik vaid tuginedes kultuuriliselt mitmekesist inimkonda siduvatele ühiselt järgitavatele põhimõtetele. Uue maailmakorra nurgakivi on just sellega arvestamine, kuid millisel kujul ja kuidas täpselt, tuleb alles meil kõigil koos välja mõelda.

29/11/2023

Venemaa kuritegelik sõda Ukraina vastu võib äratada igaühe mälu uinunud sektoreid sel ootamatul viisil, mis üllatab inimest ennast — see on JAAK JÕERÜÜDA loo läbiv teema
Akadeemia 11. numbris.
Selles loos, mis on tugevasti seotud tema sõjaväelasest vanaisa (kes suri enne autori sündi) elukäigu ja saatusega, pöördub autor ajas tagasi Esimese maailmasõja, Eesti vabadussõja ja Teise maailmasõja aega, ja samuti eestlaste Eestist lahkumiste saaga aegadesse. Loos põimuvad Eesti kui riigi ja eestlaste kui rahva tragöödiad isiklike ja perekondlike tragöödiatega seal, kus need on lahutamatud. Esitatakse ka niisugune küsimus: mis mälutüüp on selline, kui inimesele tundub, et mäletatakse kedagi, keda pole kunagi nähtud? Lõpuks jõutakse paratamatult peamise küsimuseni, mida autor küsib nii endalt kui teistelt: „Kus asub iga inimese mälu, inimese varastamiskindel varandus — kas igamees teab seda? Pandagu ta nimeks Minu Mälu Instituut, Minu Mälupank või Minu Mälukelder, pole oluline, oluline on selle seisund. On su mäluvarandus enda eestki peidetud, on ta tolmunud või nurka surutud, või on see heas korras ja alati kättesaadav?“ Loo lõpetab autori elu esimene mälupilt, mille muutis alles täiesti selgeks praegu kestev suur sõda Ukrainas.

29/11/2023

31/10/2023

Täna maksab tellida,
sest homme tasuksite aastatellimuse eest rohkem.
Täna tasub tellida,
sest homme maksaksite 12 numbri eest ette juba 48 eurot.

Akadeemia püüab tutvustada teaduslikku maailmapilti üldarusaadaval viisil, ühendades traditsioonid ja edasipüüdlikkuse. Akadeemia lähtub demokraatlikust maailmavaatest ega sekku erakondlikku päevapoliitikasse. Akadeemia on ajakiri “teise eriala inimestele

27/10/2023

Gnostitsism, gnostikud ja gnoosis -- 10. number
DYLAN M. BURNS (tlk Jaan Lahe) näitab oma essees, kuidas pilt gnostitsismist on tänapäeva teaduses muutunud ja milliste metodoloogiliste raskustega on seotud gnostitsismi kui ajaloolise nähtuse kirjeldamine. Termini „gnostitsism“ võttis teadaolevalt esmakordselt kasutusele Cambridge’i õpetlane Henry More (1614–1687), kes tähistas sellega teatud õpetusi, millega polemiseeritakse Johannese ilmutusraamatus. Mõisted „gnostikud“ (kr gnostikoi) ja „gnoosis“ (kr gnōsis) pärinevad seevastu antiikajast. Kui esimene neist tähistas teatud religioossete gruppide liikmeid, kes pretendeerisid kõrgemale, ilmutatud tunnetusele (gnōsis), siis tähistas teine nimetatud tunnetust ennast. Need kolm mõistet on olnud gnostitsismiks nimetatud nähtuse uurimise ajaloos tihedalt seotud, kuid kuni tänaseni puudub nende suhtes teadlaste konsensus. Nii peab osa uurijaid mõistet „gnostitsism“ meelevaldseks konstruktsiooniks, mida on kasutatud üldnimetusena väga erinevate ja teineteisega üldsegi mitte sisuliselt seotud gruppide ja õpetuslike süsteemide kohta ning soovitab selle kasutamisest loobuda. Küll pooldavad nad aga mõistet „gnostikud“, kuna seda on antiiksed autorid kasutanud piisavalt kitsalt, üksnes teatud konkreetsete gruppide liikmete tähistamiseks. Mõiste „gnoosis“ on seevastu ääretult lai ja võib tähistada igasugust ilmutatud teadmist religioonides. Nii räägitakse näiteks „gnoosisest“ judaismis, budismis, hinduismis, islamis ja tänapäeva nn uues vaimsuses. Dylan M. Burns ei soovita mõistest „gnostitsism“ loobuda, sest ta on veendunud, et paljude gnostilisteks nimetatud antiikaegsete gruppide ideede vahel valitseb tõepoolest sugulus, nagu gnostilisteks nimetatud tekstide vahel võib sageli tõendada kirjanduslikku sõltuvust — gnostikuteks nimetatud inimesed on tihti üksteise tekste lugenud ja laenanud neist ideid ja süžeesid.

26/10/2023

Ja tellida tasub (vt https://tinyurl.com/Akadeemiatellimus ),
koguni ilukirjanduse pärast: nt 10. numbris ilmus Toomas Haugi mõistatuslik pala „Kus Ülo on?".

26/10/2023

Hea mitu päeva on veel aega, et tellida Akadeemiat praeguse hinnaga. Mitu päeva -- aga mitte palju päevi :)
Praegu on aastatellimus 42 eurot, novembrist alates 48 eurot.
Uuest aastast tõuseb ka üksiknumbri hind -- 4.80-lt viiele eurole.

Akadeemia püüab tutvustada teaduslikku maailmapilti üldarusaadaval viisil, ühendades traditsioonid ja edasipüüdlikkuse. Akadeemia lähtub demokraatlikust maailmavaatest ega sekku erakondlikku päevapoliitikasse. Akadeemia on ajakiri “teise eriala inimestele

26/09/2023

TIIA TULVISTE teeb 9. numbris kokkuvõtte arengupshühholoogia uurimistöödest Tartu ülikoolis poole sajandi vältel. Uurimissuund sai alguse 1970. aastatel, kui võrreldi Kesk-Aasias formaalselt koolis käinute ja siinse haridustaustaga inimeste kognitiivseid võimeid. Eesti iseseisvuse taastamise järel võrreldi Eestis kasvavaid lapsi ja nende vanemaid USA, Rootsi, Soome, Läti ja Saksamaa vanemate ja lastega. Ilmnes, et 1990. aastatel hakati laste kasvatamisel iseseisvusega seotud väärtusi rõhutama samavõrra, kui seda tegid nt rootsi lapsevanemad. Samas ei kadunud kuhugi traditsioonilised konformismiga seotud kasvatusväärtused. Viimasel ajal on alanud liikumine, mille eesmärgiks on muuta lapse arengukeskkond keelerikkamaks. Keelekeskkonna uurimisel peetakse silmas nii seda, kui palju räägitakse (kõne hulka), kui ka seda, kuidas lapsega räägitakse. Esialgsed uuringud näitavad, et esimesel eluaastal on määrava tähtsusega last ümbritseva kõne hulk, teisel sõnavara mitmekesisus ja kolmandal dekontekstualiseeritud kõne kasutamine. Lastel, kes ütlesid päeva jooksul rohkem sõnu, oli suurem sõnavara. Täiskasvanud kasutasid nelja-aastaste tüdrukutega suheldes rohkem sõnu kui sama vanade poistega rääkides. Lapsed, kelle ümber oli kolmeaastasena olnud rohkem taustakõnet, said nelja-aastasena kõnest arusaamise ülesannetes paremaid tulemusi. Seoses COVID-19 piirangutega selgus, et kuigi keerulistel aegadel soovitatakse lastega rääkida emotsioonidest, aeti peamiselt üsna teaduslikku juttu sellest, mida viirus endast kujutab ja miks üks või teine piirang on kehtestatud.

25/09/2023

Ka Akadeemia hind tõuseb.
AGA: kui tellida ajakiri taas aastaks septembris-oktoobris, siis saab veel praeguse hinnaga.
Praegu on aastatellimus 42 eurot, novembrist alates 48 eurot.

Uuest aastast tõuseb ka üksiknumbri hind -- 4.80-lt viiele eurole.

Loodame teid -- ning te sõpru-lähedasi -- ikka oma lugejate seas näha ja püüame alati pakkuda nauditavaid esseid, põnevaid uurimusi jne jm.

Akadeemia püüab tutvustada teaduslikku maailmapilti üldarusaadaval viisil, ühendades traditsioonid ja edasipüüdlikkuse. Akadeemia lähtub demokraatlikust maailmavaatest ega sekku erakondlikku päevapoliitikasse. Akadeemia on ajakiri “teise eriala inimestele

25/09/2023

In spe

23/09/2023

HELDUR SANDER uurib 9. numbris (ja ka 10.-s), milline on olnud hariliku hobukastani iluaianduslik ja muuotstarbeline kasutuselevõtt Euroopas. Eestis on leitud teda kasvavat ka juba 17. sajandil Tallinna Püha Miikaeli nunnakloostri alal. Võib arvata, et neid kasvatati kloostriaias ja üks istutati kirikuaeda. Samuti on võimalik, et selline haruldane puu istutati kirikuaeda mõne tähtsa inimese auks, mistõttu seda hoiti ja puu säilis. Selleks inimeseks võis olla 1629. aastal surnud viimane kloostriemand Katherina Kudlen. Hobukastanite perekonnale andis 1753. aastal nime Aesculus Carl von Linné. Puud hakati levitama ja kasvatama botaanilise renessansi ajal 16. sajandi teisel poolel. Sissetoomise ajalugu kui ka looduslik areaal on seotud Kreeka ja Türgiga ning Balkani poolsaarega üldse. Esimesena introdutseeriti hobukastan Konstantinoopolist (Istanbul) läände 16. sajandi teisel poolel. Kõigist linnadest kõige paremini on hobukastani kultiveerimise algus dokumenteeritud Viinis. Pärast istutamist Viini (1581) leidis harilik hobukastan peagi tee Saksamaale Badenisse (praegune Baden-Baden), kuhu see istutati 16. sajandi lõpus. Eraldi peatükis käsitletakse hariliku hobukastani külmakindlust siinses piirkonnas. Nähtub, et äärmusliku madala temperatuuriga talvedel võivad hobukastanid külmuda. 18. sajandil olid 1740., 1741. ja 1742. aasta siinsed talved eriti karmid. Riia aedniku Michael Schindleri aruande järgi linnamagistraadile sai pärast 1743. aastat paljude viljapuude kõrval hukka ka 2400 hobukastanit (alles jäi 300). On teada, et hobukastanite käekäik Eesti kliimas sõltub kasvupiirkonnast; sobivaim kasvukoht sellele liigile on Lääne-Eesti.