16/11/2024
Vesiniku roll tuleviku energiasüsteemides: realistlik ja kriitiline vaade insenerina
Toetan igati Saarte Energiaagentuuri visiooni ning nende püüdlusi viia meie regioon rohelise energia ja jätkusuutliku tuleviku poole. Kuid insenerina, kellel on aastatepikkune kogemus tehniliste lahenduste hindamisel ja rakendamisel, pean võtma sõna, kui vesinikku esitletakse kui juba valmis ja universaalset lahendust. Hetkel siiski puuduvad tehnilised ja majanduslikud eeldused selle laialdaseks kasutamiseks.
Vesiniku tehnilised ja logistilised väljakutsed
Alustame põhilisest: vesinik on kõige kergem element, kuid just see omadus muudab selle kasutamise keeruliseks. Vesiniku tihedus gaasilisel kujul on äärmiselt madal (0,0899 kg/m³), mis tähendab, et selle energiatihedus jääb märkimisväärselt alla traditsioonilistele kütustele, nagu raske kütteõli (41,2 GJ/m³) või isegi veeldatud maagaas (LNG, 20,49 GJ/m³). Vesiniku veeldamine nõuab temperatuuri alla -253 °C, mis on tehnoloogiliselt keerukas ja kulukas protsess. Lisaks nõuavad sellised tingimused erimaterjalide kasutamist mahutites ja torustikes, mis tõstab kulusid veelgi.
Euroopas on tõepoolest olemas juba mõned vesinikutorustikud, näiteks Belgias, Saksamaal ja Prantsusmaal, kuid nende kogupikkus ulatub vaid 4500 kilomeetrini. Võrdluseks: maagaasi torustike võrgustik on kümneid kordi suurem ja ulatuslikum. Veelgi enam, olemasolevaid maagaasitorustikke vesiniku tarbeks kohandades ilmnevad probleemid: vesiniku molekulid on nii väikesed, et need võivad põhjustada torustike seinte hõrenemist ja isegi lekkeid.
Praeguse entusiasmiga ei sõida kaugemale kui mandrile Saaremaalt ja seda ka võiobolla
Nüüd tuleb juttu TS Laevadest ja Riigilaevastikust, kelle entusiasm vesiniku osas paistab olevat jõudnud kosmilisele tasemele. Kas vesiniku kasutamine on tõesti kõige kuluefektiivsem ja mõistlikum valik, või on see lihtsalt turunduslik trikk, mis mõjub hästi avalikkusele ja poliitikutele? Kui Riigilaevastik ja TS Laevad peavad vesinikulaeva hankeid kokku panema, tasuks sinna rohkem kaasata insenere ja vähem ametnikke, kes on õppinud kas avalikku haldust või muid humanitaaralasid. Vähemalt oleks siis tagatud, et tehnilised detailid poleks pelgalt paberil ilusti kirjas, vaid ka reaalselt toimivad.
Hanked, kus teadmised tehnoloogilisest teostatavusest on minimaalsed, kipuvad viima tulemusteni, mis on küll paberil rohelised ja jätkusuutlikud, aga praktikas ebaefektiivsed ja rahaliselt koormavad. Riigilaevastiku suurejoonelised plaanid vesinikulaevade kohta tuletavad meelde varasemaid projekte, kus raha küll kulus, aga reaalset kasu jäi väheks. Kui nüüd ametnikud rõõmsalt visandavad uusi suuri eesmärke, peaks neil siiski kõrval olema keegi, kes mõistab, mida tähendab vesiniku veeldamine, ladustamine ja kasutamine meretranspordis. ( näiteks võib tuua 2020 aasta suure projekti- Laevad Eesti lipu alla).
Kriitiline pilk vesiniku majanduslikule tasuvusele
Vesiniku tootmine taastuvenergiast, mida sageli nimetatakse „roheliseks vesinikuks“, on hetkel veel äärmiselt kallis. Prognooside kohaselt võiks vesiniku jaehind langeda 2030. aastaks umbes 5–7 eurot kilogrammi kohta, kuid isegi siis jääb see kallimaks kui veeldatud maagaas või nafta. See tähendab, et vesiniku kasutamine merenduses pole hetkel konkurentsivõimeline, eriti kui arvestada kõrgeid investeerimiskulusid, mis kaasnevad vesiniku taristu ehitamisega.
Üks näide sellest, kui kaugele oleme reaalsusest, on vesiniku energiatiheduse võrdlus teiste kütustega. Rahvusvaheliste kaubavedude jaoks ei ole vesinik praegusel kujul praktiline, kuna selle energiatihedus on liiga madal, mis tähendab, et suur osa laeva ruumist peaks olema pühendatud kütuse ladustamisele. Kui vesiniku hind langeb ja tehnoloogiad arenevad, võib olukord muutuda, kuid seni on see pigem „lubaduste kütus“ kui tegelik alternatiiv.
Kogu entusiasm vajab jahtumist
Toetan täielikult Saarte Energiaagentuuri ja selle püüdlusi liikuda puhtama energia poole. Samas pean insenerina tõdema, et vesinik kui kütus vajab veel aastatepikkust teadus- ja arendustööd enne, kui see suudab konkureerida traditsiooniliste kütustega. Praegune entusiasm, eriti TS Laevade ja Riigilaevastiku poolt, vajaks aga veidi maandamist ja realistlikumat lähenemist. Kaasaegsete, teaduspõhiste ja realistlike otsuste tegemiseks on hädavajalik, et hanked ja projektid põhineksid inseneriteadmistel. Loodan, et tulevikus saab vesinik tõesti väärilise koha meie energiasüsteemis – seni aga jäägem realistideks ja kaine mõistusega insenerideks.
