04/09/2021
Mida ma teeksin restorani- või kohvikuomanikuna (või miks mitte ka spordiklubi omanikuna) olukorras, kus valitsus nõuab, et sisse võib lubada vaid koroonapassiga inimesi, aga ma ei pea seda õigeks ega lubatavaks?
Üks võimalus oleks tõmmata saba jalge vahele, hakata uksel täiesti tervetelt inimestelt kuulekalt koroonapassi nõudma ja selle puudumisel neid minema saatma, silmad häbi täis. Ei, see poleks mitte mingil juhul vastuvõetav.
Teine võimalus oleks panna oma restoran või kohvik kinni, et mitte olla sunnitud ebaõiglaseid korraldusi täitma. Ka see poleks vastuvõetav, kuna mu töötajad ja nende perekonnad kaotaksid sissetuleku (mina ise ja minu perekond ka) ja suure hoolega ülesehitatud ettevõte pankrotistuks.
Ent on olemas ka kolmas võimalus. Selleks on rahulik, aga kindlameelne vastuhakk, mis baseerub veendumusel, et apartheidipoliitika aluseks olevad korraldused on põhiseadusevastased ja sellisena täitmiseks mittekohustuslikud.
Just seda teed ma lähekski, öeldes täiesti rahulikult ja avalikult, et kõik kliendid on teretulnud, eeldusel et nad ei tunne end haigena, ja mitte mingit apartheidipoliitikat ei rakendata.
Mis siis juhtuks?
Üks variant on, et ei juhtuks mitte midagi. Eriti tõenäoline on see siis, kui saaks leppida sarnases käitumises kokku ka paljude (võimalusel sadade) teiste restorani- või kohvikuomanikega. Vaevalt leidub valitsusel haldussuutlikkust kõiki pidevalt kontrollida. Ja isegi kui sellist haldussuutlikkust leidub, siis vaevalt on neil soovi hakata kõiki nõnda toimivaid ettevõtteid trahvima, sest sellega kaasneb väga halb avalik kuvand.
Teine vairant on, et tullaksegi ja tehakse trahvi. Aga sellest pole hullu midagi, sest trahvi saab kohtus vaidlustada, ühes selle aluseks oleva ja apartheidipoliitikat kehtestava VV korraldusega. Raha ja juriidilist abi niisuguseks protsessiks ei ole raske leida, sest vaba ühiskonna ideaali kaitsmist oluliseks pidavaid inimesi, kes tahaksid seda toetada, on väga palju.
Kokkuvõttes tahan inimesi julgustada käituma vabade kodanikena ja mitte minema kaasa valitsuse poliitikaga, mis on selgelt ebaõiglane.
Ülimalt oluline on aru saada keskse tähtsusega lihtsast tõsiasjast. Nimelt sellest, et kõnealune APARTHEIDIPOLIITIKA SAAB TEOSTUDA VAID LÄBI INIMESTE ALLUMISE SELLELE. Ehk kui inimesed ei lase sel enese läbi teostuda, siis see ka ei teostu.
Ja mida rohkem hakatakse seda poliitikat vastuseisust hoolimata peale suruma, seda lähemale jõuame punktile, kus nõnda käituv valitsus peab tagasi astuma.
Kõik see on päris lihtne ja loogiline. Aga mitte midagi ei ole võimalik saavutada, kui kõik apartheidipoliitikaga kaasa lähevad ja üksnes omaette nurisevad, et on ikka paha lugu küll. Just sellele valitsus mängibki – vaikivale allumisele.
Niisiis kutsun üles mitte diktatuurile alistuma, vaid pigem võitlema sellele vastu! Uskuge mind: lisaks kõigele muule positiivsele on pärast palju parem tunne peeglisse vaadata.