15/09/2024
Palju õnne Marin Laagile, Loomingu heale autorile ja kaanest kaaneni lugejale!
Täna, 13. septembril on juubilariks kirjanik Marin Laak. 💐
Soovime talle 60. sünnipäevaks südamest õnne ja jätkuvat uudishimu!
🔹 Milline on teie kõige varasem mälestus seoses raamatute ja lugude jutustamisega?
Lugesin lapsena hästi palju minasjutte, peamiselt imemuinasjutte, need olid paksud suures formaadis ja peaaegu kapsaksloetud köited, ei teagi praegu, kas juba kasutatud, st kellegi käest saadud või vanemate oma pool Eesti aegsest lapsepõlvest pärit. Need olid idamaade muinasjutud, „Aladdini imelambi“ ja salapäraste võõraste tegelastega, need lood viisid alati uskumatusse fantaasiamaailma. Hakkasin lugema vist suhteliselt hilja, 6-aastaselt, aga ka see juhus ka kuidagi kummaliselt, enesele ka märkamatult, nimelt olid muinasjuttude ettelugemisest need pähe jäänud ja ükskord hakkasin (see oli vist muinasjutt „Lumemöldri tütar“) lugema, hoidsin raamatut justkui avatult aga tegelikult oli tekst peas: klassika oleks, et tagurpidi, aga vist ei olnud, ainult lehti pöörasin arvatavasti vale koha pea 😊.
Tähti kokku pusimast ma ennast ei mäleta. Lihtsalt ühel päeval lugesin ja kohe pikki asju. Hea tekstimälu pole aastatega kadunud, pigem ohtliku piirini jõudnud, sest mõnikord jätan kiiresti lugedes asju emotsionaalselt valesti meelde. Tavalisi lasteraamatuid, neid ikka oli, ma end lugemas ei mäleta, pigem paksemaid, nii et pilte nagu polnudki vaja, värviliste piltide maailmad teksti sees hakkasid elama! Vist aga olin läbi lugenud kõik looma, linnu ja looduse juturaamatud.
🔹 Millist loomuomadust te võimalusel sünnipäevaks natuke endale juurde paluksite?
See küsimus nõuab lausa põhjalikku enesenalüüsi:) Selleks ei ole praegu küll aega, paar kibekiiret tähtaega on ees, pärast sünnipäeva püüan kindlasti sel teemal mediteerida. Üks asi küll: olen senises elus olnud suhteliselt riskialdis ja sisimas tundnud uhkust, kui olen suutnud end sundida mitte-niiväga-kiireid-otsuseid tegema, vaid asja põhjalikumalt uurima, aga muidugi puudutab see pigem elu, mitte kirjanduse uurimist, aga nii siin kui seal on hästi oluline instrument vaist ja ka seda saab treenida.
🔹 Hiljutises intervjuus väljendasid kirjanike liidu noored, et kohustusliku kirjanduse sundus on tekitanud noortes lugemistõrke. Teie olete ütelnud, et (kooliprogrammis olevat) kirjandusklassikat peaks tundma iga inimene, sest "kultuurimälu osana kuulub see meie rahvusliku enesetunnetuse juurde". Kas ja kuidas siin keskpõrandale kokku tulla?
Arvan, et need asjad on natuke keerulisemad, näiteks on kooliprogrammis õpetajal üsna vabad käed valida üht või teist teost, valida mõned olulised ja kõnetavad raamatud ning neid põhjalikumalt analüüsida, need nii-öelda lukust lahti muukida ja avastada koos õpilastega kirjandust kui sõnakunsti; muukida lahti, kuidas teosed, näiteks romaanid on kokku pandud, kuidas kujundatud tegelaskond, või siis viia õpilased keelelisse ja semiootilisse kujundimaailma, näidata, kui maagiline ja müstiline on eesti keel, Jaan Unduskil on selle pealkirjaga ju raamatki. Minu ülikooli ajal 1980-ndate lõpul eesti filoloogiat õppides jätsime haruharva, vaid eriti mõjuvatel põhjustel vahele näiteks Valeri Bezzubovi ja Peeter Toropi vene kirjanduse loenguid. Bezzubov luges meile kaasaegset vene kirjandust, elas emotsionaalselt kaasa tegelastele ja ometi näitas, kuidas kirjanik, hoolimata oludest tsensuurist jne, on leidnud võimaluse ridade vahel midagi ära öelda, ja selgitas, meile mida see tähendab. Meenub Valentin Rasputini romaan „Lahkumine Matjorast“, mis räägib vist (?) rajatava veehoidla alla jääva küla elanike, lihtsate vene inimeste hüvastijätust oma kodudega. Nad küürisid põrandaid, valgendasid savimajakeste seinu, mis kohe pidid saama neelatud paisuveest. Õppejõuna oskas Bezzubov teose nii lahti võtta, et see jäi sügavalt meelde, sai tekstiks, mida kannan kaasas, mis on lausa meemistunud – „lahkumine matjorast“. Torop aga võttis üksipulgi lahti Dostojevski keerulised romaanid, näitas, kuidas teoste ülesehitusse on kirjanik „konstrueerinud“ tähendusi, see oli tõeline haridus!
Vahest ei olegi ka kooliõpetajal sugugi vaja võimalikult palju teoseid emakeeletundides läbi võtta, piisab neist mõne üksiku põhjalikust analüüsist, mis annab võtme kirjanduse mõistmiseks. Muidugi, peab olema võimalik raamatuid, millesse nii-öelda sisse minna, valida, ja need peavad olema head. Kirjandusklassikasse on ikkagi jäänud need teosed, mis on hästi kirjutatud ja mis on lugejaid kõnetanud. Maailm on muutunud, noored on harjunud lugema elektroonilist teksti! Püüame siis luua sellise keskkonna, millega on harjutud. Keskpõrandale kokkutulemiseks hakkasin koos sõpradega tegutsema vist juba enne, kui digipööre sai oma nime: hakkasime eestikeelseid raamatuid tekstistama juba 2000-ndate alguses, sellest ideest sündis kirjanduskeskkond „Kreutzwaldi sajand“: siin leidub nii kirjandusklassikat kui vangistamata perifeeriat ja tean, et seda keskkonda kasutatakse emakeeltundides palju. Ma ei vastanud mälu-küsimusele: on mingid tekstid ja troobid, mida teavad kõik, teadsid kõik, on vajalikud ja isegi praktilised! Näiteks ei pea ju lõpetama lauset „Kui Arno isaga…“ – see hoiab aega kokku, ei pea selgitama, kõik saavad aru, mida tahetakse öelda, tähendused on justkui zipitud.
🔹 Värske kirjandusteaduse tudengina õppisin hiljuti oma esimeses tekstianalüüsi loengus, et tõsine teooriaga tegelemine võiks tekitada inimeses küsimusi ja muuta need selgemaks.
Millised küsimused teid kui kirjandusteadlast praegu kõige rohkem intrigeerivad?
Teooria õpetab küsima, see on tõsi, ja kui lähtud mingist teatud teooriast, on sul võimalik dialoogi astuda nendega, kes on ka samast teooriast lähtunud, teooriate kasutamine avardab ja piirab samal ajal. Kui aga teoorias väga kinni olla, siis võib selle taipamine-tajumine, mida autor on tahtnud oma tekstiga öelda, kujuneda oluliselt raskemaks. Ka mind on teooriad paelunud, aga olen nende juurest jõudnud rohkem ad hoc lähenemiseni: uurimisküsimused tekivad konkreetsest tekstist või allikatest lähtuvalt. Kõige lihtsam näide on see, et alustasin oma juhendaja Rein Veidemanni mõistest „kriitika poeetika“, aga jõudsin kriitiliste tekstide intertekstuaalsuse ja võrgustike analüüsini, sest hakates lugema üht teksti, avanes, kuidas selles oli kasutatud ja mängitud teistes tekstides leiduvate arvamustega. Aga - nii oli see muidugi varem, minu elavad näited põhinevad 1920. aastate kirjanduselul, kas tõesti sada aastat tagasi?! Praegu see vaevalt nii on, igal arvustajal on sügav suhe pigem ühe, oma arvustatava tekstiga.
Viimane küsimus praeguse kohta. Olen aina ja üha jätkuvalt imestamas meie väliseestlaste ja nende kirjandusliku, laiemalt ka kogu kultuurilise tegevuse üle paguluses, kuhu saatus oli neid paisanud 1944. aastal – hea rääkida ja meelde tuletada kõigile just nüüd, suure põgenemise 80. aastapäeva aegu. Ligi kaheksakümmend tuhat inimest lahkus Eestist paatidega, rongidega, jalgsi, pered väikeste lastega, kirjanikud, kunstiinimesed, insenerid, advokaadid, sõtta sunnitud…. Teadaolevalt esimese eestikeelse raamatu trükkimisest möödub varsti 500 aastat, juba tehakse ettevalmistusi Eesti Raamatu Aasta 2025 tähistamiseks. Sellel uhkel taustal püüan anda oma panuse emakeelse kirjasõna tähenduse mõtestamisesse paguluses, võõrsil; ja mind väga huvitab ka raamatukultuuri tuleviku küsimused.
🔹 Mida head viimati lugesite?
Päris viimati? Lugesin kaanest kaaneni läbi augustikuu Loomingu😊 Arne Merilail on seal üks pöörane tekst, mida ta nimetab muinasjutuks, ei jõua raamatut ära oodata! Tõnis Vilu luuletused olid väga head, ja muidugi Lilli Luugi novell „Muld“ - see mõjus justkui uus, impressionistlik lehekülg mõnest Mihkelsoni romaanist.
📸 Alar Madisson
—————————————————
Alates märtsikuust saab Eesti Kirjanike Liidu Facebooki-lehelt lugeda lühiintervjuusid liidu juubilaride ja uute liikmetega.
Usutleb Maarja-Liis Mölder / EKL.
