07/02/2023
Jutuke ühest vaprast Lihula Penijõe (Annuse) kooli õpetajast.
(Karin Luule kommentaar. Aitäh!)
1905. aasta eel- ja järellugudega
Mihkel Aitsam
###VII. Eestlane pani K. v. Rennenkampffi “istuma”
Kooliõpetaja ei läinud köögiukse kaudu
Penijõe vallakoolil Lihulas polnud kooliõpetajatega õnne. 1906. a. valis volikogu kooliõpetajaks üliõpilase Grotmanni Kadrinast. Grotmann oli võtnud osa 1905. a. liikumisest ja suuri vaevu pääsnud karistussalkade käest, põgenedes öösi aluspesus läbi jõe üle jääpankade. Grotmanni ametisse ei kinnitatud. 1907. a. valis volikogu uueks õpetajaks Saaremaa päritoluga noormehe Ratturi. Temagi oli Peterburgi üliõpilane ja sellest juba jätkus kinnitamata jätmiseks. 1908. a. valiti Penijõele Juhan Sooman, äsja 18-aastaseks saanud noormees. Varsti pärast ametisse astumist tekkis tal rahvusliku iseloomuga konflikte, mis said kõneaineks üle kogu maa. Kombe kohaselt tegi noor õpetaja kirikuõpetajale Petzoldile visiidi. Teda ei võetud aga vastu, sest Sooman läks kirikumõisa eesukse kaudu. S. jättis oma nimekaardi ja lõpetas edaspidised tutvustamiskatsed. Varsti Sooman kutsuti kreisiülema noorema abi Brümmeri jutule. Brümmer soovitas noormehele läbi käia kohalike sakstega ja hoiduda punasest elemendist. Sellele vastuseks jutustas Sooman veel lookese apteekriga. Siingi oli ta tahtnud esiukse kaudu majja astuda, kõlistanud ja oodanud. Apteekri poeg või poiss vaadanud läbi ukse ja hüüdnud siis tahatuppa apteekrile: „Ein Keri ist da!" (Keegi mats on seal!) Sooman pöörnud kannapealt ümber ja nii lõpnud seegi visiit. Lahkunud Brümmeri juurest, läks Sooman üle tänava vallamajja, kus ta oli vallakirjutajale Raadikule ja ta abile Nurgale teretulnud külaline. ühel pühapäeval teatas Petzold kirikukantslist, et neljapäeva õhtul on Penijõe koolimajas palvetund, mida ta ise peab. Pastor ei võtnud aga vaevaks seda kooliõpetajale teatavaks teha ja palvetunni jaoks ruume küsida. Selle otseseks tagajärjeks oli, et koolitöö lõpul Sooman võttis kepi, lukustas koolimaja uksed ja läks jalutama. Tuli Petzold, tuli rahvast kokku, aga koolimajja ei pääse. Sooman aga jalutab ja vaatab silmapiirilt, kuidas Petzold käib palvelistega ümber koolimaja, otsides sissepääsu. Lõpuks läks Petzold lähedale tallu palvetundi pidama. Pühapäeval jutluse sees märkis aga Petzold Penijõe jumalavallatut kooliõpetajat ja teatas, et tema sinna koolimajja enam oma jalga ei tõsta ... Mõisnik sõimas maanteel kooliõpetajat Maikuus 1908. a. sõitsid kooliõpetaja Sooman ja ta tuttav jalgratastel Lihulast välja. Teel tehti kiirsõitu ja Sooman
jõudis oma kaaslasest ette. Tuudi mõisa lähedal maanteel seisis kaless kutsari ja kahe hobusega. Tuudi mõisnik Keilas ja Velisel) ja ta abikaasa Olga istusid kalessis ning Konstantin v. Rennenkampff (tuntud karistussalga-tegelane võtsid mõisa vahimehelt vastu värsket posti, mis Lihulast oli toodud. Jalgratturit nähes lõid hobused kartma ja Sooman hüppas jalgrattalt maha ning tahtis jalgratas käekõrval mööduda. Jõudnud kalessi kohale, tõusis Rennenkampff püsti ja hüüdis: “Kas sa, poiss, ei nägema, kudas sa sõidad? Kas, sina, kurat, ei nägema, et hobused kartma?" Sooman peatus. Ka ta seltsimees oli jõudnud järele. “Kuulge, mis õigus on teil mind sõimata?" Rennenkampff kargas kalessi servale, vibutas oma keppi Soomani suunas ja karjus: “Ma annan sulle kepiga, sina lurjus!" „See on lubamata isegi suurel teel, et esimest korda näete inimest, sõimate teda ja räägite sina." Selle peale hüüdis pr. Rennenkampff: “Sina, poiss, ole vakka!” “Härra Rennenkampff," ütles Sooman selle peale, “need asjad meie lahendame." Hüppas jalgrattale ja sõitis minema ühes oma kaaslasega, kes seda sõimamist kogu aeg pealt oli kuulanud.
Asi rahukohtus lahendamisel Varsti pärast seda vahejuhtumit maanteel andis Sööman asja Lihula rahukohtusse, nõudes Rennenkampffile karistust sõnadega teotamise ja ähvardamise eest, prouale aga karistust sõnadega haavamise eest. Kohtunik enne asja harutamist katsus pooli lepitada. Sooman nõustus tingimusega, kui Rennenkampff kohtus vabandab ta ees ja maksab 25 rubla Lihula Rahvahariduse Seltsile selleks, et see aitaks kasvatada viisakamaid inimesi. Rennenkampff oli nõus küll vabandama ja maksma isegi 100 rubla kaebajale, aga mitte haridusseltsile. Lepitusest ei tulnud midagi välja ja nüüd asus kohtunik asja sisulisele harutamisele. Tunnistajaks oli Soomani! ta seltsimees, mõisnikul aga kutsar ja vahimees. Rennenkampff püüdis asja viia vastastikuse sõimamise alusele. Kutsar nähtavasti ei tahtnud saksa vastu tunnistada ja seletas: tema seisnud seljaga härrade poole ja pole midagi näinud. Olnud palju tegemist perude hobuste kinnipidamisega. Vahimees seletas, et kaebaja ütelnud härralegi vastu sina. Sooman palus seda lauset vahimehel korrata. Vahimees ütles: ”Kaebaja ütles nõndamoodi, et näete esimest korda inimest, sõimate teda ja ütlete sina. Noh, ta ütles ju “sina”.” Härra õpetus oli sattunud viltu. Asja harutamine kestis vaheajaga üle kahe tunni. Kohtunik, nähes, et mõisnik jääb alla, tegi vaheaja, et võimaldada pooltele uut lepituskatset. Pealtkuulajana viibis kohturuumis ka Brümmer. Temagi katsus sobitada lepitust, aga mõisnik polnud Soomani tingimustega päri ja nii tuli kohtuotsus pärast pikka nõupidamist: karistada Konstantin v. Rennenkampffi erakaebaja Juhan Soomani sõnadega haavamises 15-rublalise rahatrahviga või 3-ööpäevase arestiga, teoga haavamise eest aga 7-õöpäevase arestiga ilma rahatrahvita. Kohe sellele järgnes pr. Rennenkampffi asja harutamine. Kostjana esines ta mees. Rennenkampff võttis õigeks, et ta proua on ärritatud meeleolus ütelnud erakaebaja vastu:
“Sina, poiss, ole vakkal" Palus üle kuulata tunnistajatena kutsarit ja vahimeest. Mõlemad tunnistajad seletasid kohtus, et proua ei mõista hästi eesti keelt ja kodus käitub alati niimoodi endale alluvate teenijatega. Kohus mõistis pr. Rennenkampffi õigeks, sest keeleoskuse puudus on siin süüdi, kuna proua on tahtnud meeste vahel lahendada konflikti.
Rennenkampff protsessis edasi senatini, aga karistusest ta ei pääsnud.
Kaebused Soomani peale nurjusid
Varsti pärast protsessi algasid Soomanil palavad päevad. Ta peale saadeti korduvalt kaebusi rahvakoolide inspektorile ja Riia koolivalitsusele. Koolis teostati erirevisjon inspektor Boltovilt. Kuulati üle Lihula vallavanem, vallavalitsus ja teised. Suureks toeks Soomanile oli tollekordne talurahva-asjade komissar Bežanitski Lihulas. Kaebused ei annud tagajärgi, ka koolis oldi korralikult töötatud. Sooman jäi kohale 1910. a. lõpuni. Rahvakoolide inspektor soovitas Soomanile üle minna mujale ja 1911. a. algul kinnitatigi S. ajutiselt vabale õpetajakohale Saastna algkoolis.
Vene ametnikud suhtusid asjale seisukohalt, et siin käib võitlus 1905. aasta tagapõhjal sakslaste ja eestlaste vahel, kusjuures mõned vene ametnikud, olles ise vabameelsed, ei keeldunud eestlasi selles võitluses toetamast. Kujukas näide sellest on Karuse praosti J. Rinne kaebus J. Soomani peale, tema astumisel Saastna algkooli õpetaja kohale, ja Haapsalu ringkonna rahvakoolide inspektori pealkiri sellel kaebusel. Tõlge: Härrale Haapsalu ringkonna rahvakoolide inspektorile. õpetajaks Saastna vallakooli peal on praegu õpetaja Sooman, senine Penijõe kooli õpetaja Lihula kihelkonnas. Kuna tema viimasel kohal osutus mitteusklikuks inimeseks ja muudel aladel kõlbmatuks, siis alandlikult palun Teid võimalikult lähemal ajal kõrvaldada õpetaja Sooman Saastna kooli pealt, sest õpilastele on parem olla õpetajata, kui omada kahjulikku. Minu palve tagajärgedest palun mulle teatada. Karuse pastor J. Rinne. Karuse, 21. veebruaril 1911. a. (Lihula kaudu).
Nr. 57. Rahvakoolide inspektor kirjutas 8. märtsil nr. 351 all sellele kaebusele märkuse, ühtlasi sellest ka Rinnele teatades:
“Vastuseks kirjale 21. veebr. nr. 57 teatan Teile, auulik härra, et J. Soöman on minult määratud õpetaja kohuste täitjaks Saastna kooli peale vaid õppeaasta lõpuni. Mul ei ole fakte, mille alusel saaksin õpetajat Loomani pidada ..kahjulikuks", aga kui neid leidub Teil, siis palun alandlikumalt neid mulle teatada."
Praost Rinne jäi inspektorile vastuse võlgu, sest Soomani “kahjulikkus" ja “kõlbmatus" seisis vaid selles, et ta pani istuma karistussalkade tegelase Tuudi v. Rennenkampffi sõimamise eest ega käinud Lihula kirikuõpetaja Petzoldi ja teiste “sakste" juure köögiukse kaudu.
Allikas: Päewaleht, nr. 35 ja 36, 4 - 5 veebruar 1937
